KAPPERMÄEL TOIMUS TRADITSIOONILINE LOODUSLAAGER OTEPÄÄ PIIRKONNA LASTELE

16.-18. juunil toimus Kappermäe seltsimajas ja selle lähiümbruses 13. Otepää piirkonna laste looduslaager. Vastavalt kehtivatele nõuetele oli seekord üheskoos laagerdamas ja loodust õppimast 20 last. Tänavusuvise laagri põhiteemad – kalastamine kui eluviis ning soo kui elukooslus – olid seotud veega.

Juba enne ametlikku algust oli laagrilastel võimalus lähemalt tuttavaks saada piiritajaga, kelle lapsed avastasid väliklassi teiselt korruselt. Õpetaja Peeter võttis linnu pihku, misjärel said kõik uurida suure suu ja omapäraste jalgadega lindu lähemalt. Kui eelmisel aastal linnulaulu hommikul räägiti meile piiritajast, siis nüüd nägime ka.

Laagrilipu said tänavu heisata kõige kauem laagris osalenud Liis, Minna Mari ja Lenna Mari. Seejärel moodustasime loosi teel neli võistkonda, pealikeks Johanna, Elsa, Liis ja Ott. Esimene meeskondlik harjutus oli loodusest toiduotsimise ülesanne. Kõik võistkonnad suutsid koostööd teha ning toidu ehk kommid üles leida. Teine ülesanne nõudis mälu. Meeskonnal tuli 18 erinevat looduslikku eset meelde jätta. Õnnestus. Peale lõunat algas laagri esimene õppetegevus – kalastamine. Saime teada, et lastel piisab harrastuslikuks kalapüügiks õpilaspileti olemasolust. Meie juhendajaks oli kalagiid Kevin Sepp. Laane järve äärde sõitsime ratastega. Esmalt tuli leida ussikesed kalapüügiks ja teha õng. Püüdsime ühe ahvena ja vanaema Aili andis meile ka oma kolm püütud särge. Järgmisena läksime Kassiratta talu tiigi juurde. Seal oli kalapidu. Iga laps, kes püüda tahtis, sai kalapüügiga hakkama.  Gregor aitas kõikidel kalu konksu otsast vabastada ja väike Liis päästis nii palju kalu tagasi tiiki, kui jõudis. Kui kalu söödeti, matsutasid nad nagu sead.

Tagasi Kappermäele jõudnud, õppisime kalu lahkama ning uurisime lähemalt nende siseehitust. Kevin õpetas lisaks fileerimist. Oma püütud ja tehtud kala maitses imehästi.

Õhtul organiseerisid lapsed ise erinevaid mänge õues. Öö telgis möödus koos rukkiräägu krääksude saatel.

Teise laagripäeva teemaks oli raba. Peale hommikuputru sõitsime ratastega Ess-soo maastikukaitsealale. Rabaserval ootas meid seljankasupp. Õues maitseb toit alati paremini, kogu supp söödi ära. Meie juhendajaks oli Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu dotsent Hans Orru. Nägime, milline näeb välja raba pärast turba kaevandamist. Saime teada, kuidas raba ja turvas tekivad ning millised on turba kasutusalad. Kõige põnevam oli turbaproovi võtmine. Saime umbes 4000 aasta vanust turvast oma käega katsuda. Õppisime ka raba taimi. Jõhvikas õitses. Rabaretk lõpes rabajärves ujumisega. Kellel soovi sai ennast enne raviturbaga kokku mäkerdada.

Pooled lastest jõudsid sõita ratastega nii Ess-sohu kui ka tagasi ning enda üle uhkust tunda – 42 km jalgrattasõitu, sain hakkama!

Peale õhtusööki võtsime seni õpitu kokku viktoriiniga. Võitis võistkond Loodus.

Õhtul näitasid Heleena ja Andrus Pedajamäe Külaseltsist meile filmi „Laanetaguse suvi“.  Pärast filmi lõppu tekkis elav arutelu hundikutsikate saatuse üle.

Viimane laagripäev algas linnulaulu hommikuga ornitoloogi Tarmo Evestuse juhendamisel. Ohakalind, hallrästas, toonekurg (tema pesa madalamasse ossa olid  põldvarblased pesa teinud), pääsuke, pruunselg-põõsalind, kadakatäks, käblik,  väike-lehelind, metsvint, punarind, musträstas, laulurästas, hall-kärbsenäpp olid linnud, keda nägime või kuulsime. Hommikupuder kõhtu ja algas turbaseebi töötuba Heleena Jõgi juhendamisel. Turbaseebi tegemiseks oli vaja sulatada searasva ja kookosrasva, lisada vett, seebikivi (seebikivi valatakse alati vette, mitte vastupidi), tilk tõrva, veidi kuusekasvusid ja turvast. Samal ajal kui seebitegu jahtus, oli tore tähelepanumängu mängida. Seep sai ilus ja tume, aga enne kasutamist peab see kolm nädalat seisma, et kogu seebikivi saaks ära reageerida. Lapsed kaunistasid oma seebid meelepäraste taimedega.

Pärast lõunasöögi pannkooke toimus maastikumäng. Ümbruskonda olid punktid ära peidetud. Võistkond võis ise otsustada, kas liikus jalgsi või ratastega ning millises järjekorras soovis ülesandeid lahendada.

Laagri lõpetas traditsiooniline lõpuviktoriin koos vanematega ning ühine jäätise söömine. Laagrilipu langetasid võistkonnad Spunk ja Lehmad, kes said kokkuvõtteks võrdselt punkte.

Iga-aastase mitmekülgse programmiga looduslaagri toimumise tagab partnerite sujuv koostöö ning heade sõprade tugi. Otepää laagris on läbi aastate olnud põhikorraldajateks Pühajärve põhikool ja keskkonnaameti Otepää looduskeskus.

Loodushuvi äratamisel ja hoidmisel on oluline järjepidevus. Nooremaealised võtavad tegevustest hea meelega osa, kuid vanemana on keerulisem alustada. Seda suurem on rõõm, et Otepää vallavalitsus on leidnud laagri olulise ning viimastel aastatel selle toimumist võimaluste piires toetanud. Samuti on olnud suureks abiks, kui juhendajad on tulnud vastu ning olnud nõus oma teadmisi ja oskusi ka vabatahtlikuna jagama. Anda noortele võimalus osaleda järjepidevalt loodusharidusliku suunaga laagris on tulevikku suunatud investeering. Suur tänu Otepää vallavalitsusele laagri rahastamise, Dussmann OÜ-le laagri toitlustamise ning Kappermäe seltsile peavarju eest!

Laagriliste nimel Pille Kangur ja Margit Turb
VAATA (Pille Kangur)