KOHTLA-NÕMME JA RAKVERE EKSKURSIOON 4.-7.KLASS

3.juuni hommikul alustasime oma pikka bussisõitu Kohtla-Nõmmele, et avastada Kohtla kaevandusmuuseumit. Kõigepealt saime niisama ringi vaadata. Muuseumi kõrval oli käsitööpood, kus oli erinevaid kaevandusega seotuid meeneid. Kui läksime muuseumisse, siis ilmselge tõmbepunkt oli eksponaat kus oli põlevkivi. Aga muidugi oli seal ka tähtsaim laadija, kes ikka ei tahaks tasuta elektrit. Edasi ise avastades leidsime seina puurija eksponaadi ja palju muudki. Kui oli meie kord (meid jagati pooleks), siis räägiti meile kuidas tegelikult tööstused reostuvad keskkonda, eriti kehtis see vanasti nõukogude ajal. Saime teada, et neil on veel läbipaistva veega karjäär, mis on isegi suvel väga külm. Sealkandis on ka väga liigirikkad metsad, võib vabalt kohata mõnd karu või teist metslooma. Ülemisel korrusel saime endale kaevuri riided ja kiivrid. Sealt edasi juhatati meid rongi, mis vedas õigesse kohta. Meile räägiti, et see töö on väga raske, kuna seal on väga vali müra, raske füüsiliselt ning masinatega võib äpardusi juhtuda. Peamine põhjus, miks mindi sinna tööle, oli palk kuna see oli toona palju kõrgem kui tavaliselt saadi. Oluline oli ka see, et saadi 50-selt pensionile ja pensionipõlve veedeti tavaliselt kuskil sanatooriumis kuna tervisele mõjus see töö laastavalt. Meile näidati erinevaid töövahendeid ning saime teada, kuidas lasti õhku seinu. Siis oli kaevanduses söömine ning oligi aeg liikuda järgmisesse kohta.

Järgmiseks kohaks oli Rakvere linnus, kus oli ootamas meid giid. Kõigepealt ta rääkis linnuse nõrgimast kohast ehk uksest, edasi saime minna müürile ning imetleda kaunist vaadet. Vaatasime kuidas valmistati vanal ajal püssirohtu ning lisaks pandi see põlema. Hiljem loeti meile ladina keeles jumala sõna ning meie kordasime järele. Veel tutvusime mõõkadega ning siis tulid oodatuimad osad nagu piinamiskamber, surmatuba ja põrgu. Piinamiskambris oli erinevad piinamisriistad ning saime teada, et ka timukal võis halvasti minna. Kui ta oli kellegi ära tapnud, siis piinati hoopis timukat. Surmatoas oli maali proovitud jäljendada, mis tähendas, et kõik on surma ees võrdsed, oled sa vana või noor, surm saabub nagunii, lihtsalt mõnel varem mõnel hiljem. Põrgus oli raske orienteeruda ning väga tihti olid jalgadel tunne, et maapind kaob ära. Kellel surm ei ole just meeltmööda teema, siis võisid tunduda päris õudsad need toad. Nii oligi meie ekskursioon lõppenud.

Kokkuvõttes oli pikk väsitav päev, aga selle eest oli palju huvitavat avastamist ning uusi teadmisi, mis kõik kokku avardavad sinu silmaringi.

Ander Alliksaar  7.klass
VAATA (Ander Alliksaar)

You may also like...