KIVI UPUTAMINE
SEINAMAALING
MATK "TERE KOOL"
FOTOPROJEKT
KIVI UPUTAMINE [Tagasi üles]
Nii nimetatakse meie koolis lõpuaktuse üht osa. See on meie kooli
traditsioon, mis kujunes peaaegu pool sajandit tagasi. Kuna mina olin
selle traditsiooni sünni juures, siis annan alljärgnevalt sellest
väikese ülevaate.
1952/53. õppeaastal oli 7.klassi juhataja õpetaja Ilmar Palmet. Ta oli
kehalise kasvatuse ja inglise keele õpetaja, oli õpilaste poolt väga
hinnatud, sest oli suure huumorimeelega, armastas õpilastega tegeleda
ka väljaspool õppetunde ja õpetas nendele palju huvitavat ja isegi
vempe. Kooli lõpuaktuse kavandamisel rääkis ta kaasõpetajatele ja enda
klassi õpilastele, et teeme natuke nalja ka. Kooli lõpetamisel võiks
teha midagi eriti meeldejäävat. Nii otsustatigi!
Lõpuaktusel, peale tunnistuste kätteandmist, tervitusi ja õpilaste
ettekandeid, kui olid ka pildid tehtud, kogunes kogu aktuse rahvas
kooli õue rongkäiguks. Rongkäigu ette asus Pühajärve puhkpilliorkester,
seejärel lõpetanud kanderaamiga, millel asus parajalt kopsakas kivi,
mis oli ehitud lillepärjaga ja lilledega, edasi asusid rongkäiku
ülejäänud aktusel osalejad. Orkestri marsiviiside saatel suunduti
Pühajärve äärde, klassijuhataja poolt varem kindlaksmääratud paika.
Lõpuklassi poisid võtsid kivi sülle ja viisid vette, tütarlapsed
toimetasid kivile järele lilled ja pärja Seejärel läksid vette järgmise
õppeaasta 7.klassi poisid ja tõid kivi välja. Kivi asetati taas
kanderaamile ja tagasi kandsid kivi selle klassi õpilased.Kogu tegevus
toimus puhkpilli orkestrihelide saatel. Aastakümnete vältel on
traditsioonilene "kivi viimine" jäänud põhiliselt samaks, kuid on
mõnevõrra täienenud ja muutunud. Kuna esialgne koht järve ääres oli
soine ja raskesti juurdepääsetav, leiti juba järgmisel aastal sobivam
koht, mis asub Emajõe alguse lähedal, tibatillukesel künkal, mis
suurvee aegu on Pühajärve pisim saar. Samas on see koht koolile lähim
supluskoht. Kohta hakati nimetama "Meie rand". Tänapäeval on selle
ametlik nimi "Kooli rand". Koolirahvale on ta ikka Meie rand. Seda
saart lahutab kaldast madal sooriba, millest aastakümneid tagasi
ehitati üle sild. Tänaseks päevaks on looduskaitse poolt antud sellele
kohale uus kaasaegne kujundus ja parandatud juurdepääsu.
Paari aasta pärast peale esimest kivi viimist hakati igal aastal, peale
kivi tagasi toomist, sellele sisse raiuma aastaarvu ja lennu järjekorra
numbrit, seda tegid lõpuklassi õpilased. Kivile leiti koolimaja õues
kindel ja auväärne koht. Kui esimese kivi pind sai täis, võeti
kasutusele sellega sarnane kivi. Kolmanda kiviga alustasid õpilased,
kes lõpetasid kooli juba uues koolimajas. Tänapäeval võtab iga
lõpuklass kivi viimiseks uue kivi.
Aastate vältel on traditsioon rikastunud veel mitmeti, tänu
klassijuhatajate ja õpilastele. Rongkäik hakkas liikuma ühislaulu
saatel, kui orekester ei saanud enam kaasa käia mõne liikme kõrge ea
või haiguse tõttu, enne kivi vette viimist laususid viijad tänusõnu
õpetajatele, koolile, Pühajärve vetevaimule, kivi väljatoojate nimel
esines selle klassi õpilane, kivi vetteviimise ajal lauldi ühislaulu
või laulis lõpetanute klass, väljatoomisel laulis väljatoojate klass.
Mõnikord ei tuldud tagasi järve äärest organiseeritult Mõni klass ja
klassjuhataja pidas kivi meeles ka muude sündmuste ja klassi toimingute
ajal. Sellest meie kooli traditsioonist on kirjutatud paaril korral ka
ajakirjanduses. Autorid on nimetanud seda kivi Vaevakiviks, Murekiviks
ja teguvust kivi uputamiseks. Kord toimus ka tõesti kivi uputamine.
Konfliktse lõpuklassi poisid viisid kivi hästi sügavale ja trampisid ta
jalgadega põhjamutta. Väljatoojad ei leidnud kivi kätte. Ei leidnud ka
kiviviijad! Leinameeleolus naasti koolimajja. Lõpupäev oli rikutud.
Kivi jäi vetevaimu hoole alla. Õnneks ainult ajutiselt!.Sest suvel
tulid süüdlased koolimajja ja palusid luba kivi üles otsida ja tekst
sisse raiuda. See juhtum põhjustas traditsiooni rikastamise ja
täpsustamise. Edaspidi viidi kivi järve äärde, et seda vette kasta
eesmärgiga, anda möödunud kooliaastate koolimured Pühajärve
vetevaimule. Nimetatud täiendused ja muudatused andsid võimaluse
rituaali teostada ka halva ilmaga ja külmaga. Ja koolirahvas ning
lastevanemad räägivad ikka kivi viimisest. Nii nagu siis, kui kõik
algas!
Mõned seni elluviimata mõtted tulevastele kivi viijatele. Oleks kena
kui koolipere suudaks täpsustada rituaali kindlate lausumiste ja
lauludega. Tore oleks luua kivi laul. Mõjus oleks ka kivi kasutamine
kindlaksmääratud ettevõtmiste käigus. Auväärsem võiks olla ka kõikide
kivide asukoht koolimaja juures. Kivide ümbrust võiks kaunistada
lilled, kividel võikas olla kindel paigutus looduslikest materjalist
alusel. Ja kindlasti peaks ka tagasitulek järve äärest toimuma lauluga
ja üheskoos!
Manivalde Kutsar
Pühajärve kooli peakoolmeister aastatel 1952-1987
SEINAMAALING [Tagasi üles]
MINU tulek ja minek
MINU jälgi täis rajad
MINU hingust täis majad ja aastaajad
MINU tulek ja minek
Viiv RUUMIS ja AJAS
(Aino Saadik)
Nendes luuleridades on olemas meie kooli põhiülesanne: tagada iga
õpilase isiksuse areng koos tema loovuse väärilise kajastamisega.
Traditsioonid kujundavad kooli näo. Meie koolil on palju tavaks saanud
ettevõtmisi ja üritusi: üle aasta ilmuv almanahh, õpilastetööde
näitused, jõulu -ja kevadpidu, matkalaager “Tere, kool”, 9. klassi
õpilaste kevadine “seinamaaling”, konkursid, rühmatööde tutvustused
kooliperele, uue koolimaja sünnipäevade tähistamine, lõpupäeval “kivi
uputamine”, oma kooli õpilaspäevik jne. Kõik see kannab ühte eesmärki:
aidata igati kaasa õpilaste enesehinnangu ja -teadvuse kujundamisele.
Iga lapse osa koolielus on märkimisväärne, sest tulijat kiputakse
iseloomustama välimuse põhjal, minejat kindlasti tegude põhjal.
Mõni traditsioon on saanud alguse juhusest, kuid see areneb edasi ja
rõõmustab koolipere igat liiget. Lühidalt peatuksin 9. klassi õpilaste
“seinamaalingu” tekkelool.
17. veebruaril 1998 avati kooli arvutiklass, mis ehitati kokku kahest
klassiruumist. Kuna koridori avanes nüüd kaks ust, tuli ühele neist
leida sobiv kate. Lõpuklassis oli tollal viis noormeest, hüüdnimedeks
Lego, Dolly, Mõmmi, Maða ja Nuut. Nemad jäädvustasidki esimesena end
seinale. 27. mail võeti lõpetajate kollektiivne “kunstiteos” üksmeelse
heakskiiduga vastu ning järgnevate aastate maikuul on olnud koolipere
ootusärevuses: milline näeb seekord välja lõpetajate viimane “kodutöö”?
Iga seinamaaling on olnud omanäoline, rõõmus ja peidetud sõnumiga
loovtöö. Olen koolimaja tutvustades tihti seisnud värvikireva seina ees
ja meenutanud meie kooli vahvaid tüdrukuid ja poisse, tundes heameelt,
et pildisein ei lase kustuda mälestustel, mis on seotud meie kooli
õpilaste koolilugudega.
On tore, et meie lastes peitub loomingusäde. Jäägu see püsima ka
edaspidi!
Miia Pallase
Pühajärve Põhikooli direktor
MATK "TERE KOOL" [Tagasi
üles]
Igal sügisel, kui õpilased kooli tulevad, toimub kohe kooliaasta
alguses kaks suuremat üritust. Nendest üks on traditsiooniline
igaaastane matk "Tere kool". Tavaliselt toimub see esimesel või teisel
õppenädalal. Toimumiskoht on peaaegu igal aastal erinev. Matk on
kahepäevane, õpetajad ja õpilased ööbivad telkides, korraldatakse
võistlusi ja mänge.
FOTOPROJEKT [Tagasi
üles]
Piltidest:
Ise olen hea, aga see loom…, kas sul on vahel tunne, et sind on kaks? Üks on hea ja teine halb ja mõnikord pead sa endaga sisemist sõnasõda ja ei tea, kumba Mina kuulata? See on täiesti loomulik ja seda tuleb võtta kui huvitavat vaidlust huvitava inimesega Esita endale küsimusi ja püüa end vaadata kõrvalt, analüüsi. Keegi pole meist täiuslik ja see erinevus teebki ju Sinu elu ning suhted huvitavaks. Võib-olla hakkad läbi enda tundmise paremini ka teisi mõistma. Samuti on vaja vaadata loodust ja püüda näidata seda teistele läbi enda silmade.
Päevikukujundus
Järgmise õppeaasta päeviku kujundavad meie koolis 8.klassid. Päevik on klassi nägu ja tegu. Grupitööna valmib idee ja teostus, õpetaja annab sellele trükivalmiduse arvuti abiga.
Iga-aastased õpilastööde näitused
Igal aastal kahel korral, jõulude ajal ning kevadel, valmib kogu kooli koostöös õpilasnäitus. Meie koolis on olemas näituseruum, kuhu kõik õpilastööd välja pannakse.